Vaibad on valmistatud ja kaunistatud mitmesugustes tekstiilitehnikates – enamasti on need kootud telgedel ehk kangaspuudel. Kudumine on põhimõtte poolest punumine – lõim ristleb koega. Vanimad teljed olid püstteljed. Maateljed asendusid 20. sajandi algul kiritelgedega, mida on rahvasuus ka soome telgedeks nimetatud, üksikud vaibad on kootud ka keerulistel žakaartelgedel.
Ühes vaibas võib olla kasutatud ühte, aga ka mitut kangatehnikat. Sõbakirjaliste, naast- ja pindpõimeliste vaipade taustakoeks on koeripsiline kangas. Tehnikate määratluses ei ole taustakudet enamasti esitatud, samuti ei ole määratud tikitud vaipade aluskanga tehnikat, sest vanutamise tõttu on raske eristada, kas tegemist on labases või toimses koes kangaga.
Andmebaasis olevate kangatehnikate ülevaade.
Põhiosa vaipadest on kootud labases tehnikas. See on vanim ja lihtsaim viis kudumiseks, kus koelõng liigub ühe lõimelõnga pealt ja teise alt. Kõik paarituarvulised lõngad ristlevad ühtemoodi ja paarisarvulised lõngad neile vastupidiselt. Labases tehnikas hõreda soaga kududes katab koelõng täielikult lõimelõnga, mille tulemusel tekib koeripskangas (A564:604). Sel moel on kootud vanimad lihttriibulised vaibad. Vastupidine koeripskangale on lõimeripskangas (A664:3), kus lõim on nii tihedalt soas, et katab täielikult koelõnga. Mitmesugused lõimeripsilised mustrid olid kasutusel 20. sajandi keskel põrandariiete kudumisel. Vaibaandmebaasi otsingusüsteemis on koe- ja lõimeripskangad koondatud üldise ripsi nimetuse alla.
Lihttriibuliste vaipadega koos oli mustri loomisel kasutusel leegiline kiri ehk sõerud (A564:927). See tähendas kahest eri värvi lõngast kokku keerutatud koelõngaga kudumist, nii et kanga pinnale tekkisid sujuvad kaldjooned. Kaks vastupidise keeruga kirjust lõngast kootud rida kandis nimetust lehekiri (A596:221).
Toimsele (A604:243) kangatehnikale on iseloomulikud diagonaalsed toimejooned, mis jooksevad üle kanga kas laugema või järsema kaldega. Toimsed kirjad jagunevad lõimepindseiks, koepindseiks ja tasapindseiks vastavalt sellele, kas kanga pinnale jääb rohkem lõime- või koelõngu või mõlemaid võrdselt. Muutes niietuse ja/või tallamise järjekorda, on võimalik tuletada erineva struktuuriga toimse tehnika variante. Siinses andmebaasis on märgitud nurktoimsed (A563:2029), risttoimsed (A651:29) ehk hanesilmalised ja astangtoimsed (A563:2112) kangad ühisnimetajaga toimne tehnika.
Suure osa vanemate vaipade kaunistamisvõtetest moodustasid erinevad põimetehnikad. Naastpõime (A631:32) puhul on koeripsilise taustakoe vahele põimitud jämedamast lõngast motiivid ehk naastud. Kanga peal on pikkadest lõngajooksudest moodustunud ornamendid, kanga alla jäävad väikesed tikandit meenutavad lõngade ületõstmise kohad. Põimitakse kanga pahem pool pealpool. Enimkasutatud motiivid on käpakiri (A483:108), lapiline pandlakiri, sõelapõhjakiri (13482), kuusekiri (A692:6), silmusnelinurk (A559:551), roosikiri, käärid (A446:894), süstikukiri (9654). Pindpõime (A358:97) puhul tekib kangas erivärviliste koelõngade omavahelisest põimimisest. Koelõngad on omavahel seotud ja moodustavad geomeetrilisi kujundeid. Eesti päritolu vaipades on pindpõime koeripsiline, st lõim on täielikult koelõngaga kaetud; soome-ugri rahvaste pindpõimetehnikas vaipadel on lõim kangapinnal näha (B158:5 ja B159:101). Levinumad pindpõimemotiivid on leegiline kiri e kalasabakiri (A509:2405), kaheksakannad (A565:651), jõekiri e poogeline kiri, lapiline kiri (A565:1173), hargikiri, süstikukiri, niienõelakiri. Sageli on pindpõimet kasutatud koos naastpõimega. Gobeläänpõime erineb pindpõimest seetõttu, et koelõngu ei põimita kogu vaheliku ulatuses korraga, vaid need jooksevad vastavalt kujundile kas otse või diagonaalselt teistest ettepoole. Ornament ei pea olema geomeetriline, värvitoonide vaheldumist on võimalik kududa maaliliste üleminekutena. Pärlpõime jätab kanga pinnale koelõngast aasad, mis korjatakse pulga abil lõimelõngade vahelt. Põimelõng on taustalõngast jämedam, taust võib olla labases, toimses või mõnes muus koes. Rüiu ehk sõlmnarmaspõime tekib lõimelõngade ümber sõlmitud koelõngakimpudest. Iga narmarea vahele kootakse labaselt taustakudet. Sõlmimisviise on mitmesuguseid, põhjamaised vaibad on sõlmitud nn smürna sõlmega, kus narmaste kimp kinnitatakse keeruga ümber kahe lõimelõnga. Narmaspõime sarnaneb väliselt rüiule, kuid erinevuseks on, et narmad ei ole sõlmitud, vaid põimitud lahtiselt lõimelõngade vahele ning neid hoiab koos taustakude. Vanimad Eesti alalt teadaolevad narmasvaibad pärinevad Vormsist rannarootslastelt. Korjatud põime moodustavad harilikult labasesse kangasse põimitud geomeetrilised kirjatriibud. Kirjakoelõng on jämedam ja ristleb vastavalt mustrile üle mitme lõimelõnga. Iga põimelõngarea vahele kootakse peenemat taustakudet.
Üheks vanimaks vaiba kaunistamise võtteks erinevate põimete kõrval on nn sõbakiritehnika, milles koeripstaustale moodustuvad jämedamast lõngast mitmesugused kirjatriibud. Seda kootakse kahe erineva värvi ja jämedusega koelõngaga, millest peenem on taustalõng ja jämedam kirjalõng. Kirjasidus on ripsiline, kui kirjas kasutatakse ripsilisi motiive, rahvapäraste nimetustega, nt hambakiri (ka lapiline kiri), pandlakiri, sitikakiri, lauajalakiri. Kui kirjasidus on toimne, siis moodustuvad toimsed motiivid, nagu nt poolkalasaba, kalasabakiri (ka pääsusabakiri). Mõlemal juhul on kirjasiduse kõrval labane taustasidus. Sõbakirjalisi mustritriipe kasutati sageli koos pindpõime ja naastpõimega. Mõnikord esindab sõbakirja vaid tagasihoidlik hambakirja või kalasabakirja rida.
Raanukangale (12001) on iseloomulik, et muster moodustub pikkadest lahtistest kirjakoelõngajooksudest kanga peal ja all. Jämedate koelõngade vahel ristlevad labaselt peenemad taustakoelõngad. Vastavalt kirjalõngade paigutusele kangal eristatakse vaguraanut (A654:28), ruudulist raanut, silmalist raanut ja rõngasraanut.
Kiritelgede kasutuselevõtuga lisandusid keerulisemates kangatehnikates tekstiilid. Mõningaid neist olid nutikamad kangrud suutnud kududa märksa varem ka maatelgedel.
Täiskoekirikanga puhul on kaks võrdse jämedusega koelõnga, mis erinevad vaid värvuselt. Kangas on kootud hõreda soaga nii, et kude katab lõime täielikult. Kuna koelõngad ristlevad vastavalt mustrile vaheldumisi nii kanga all kui ka peal, siis tekib kanga pahemale poolele vastupidiste värvidega kujutis. Rahvapärase nimetusena on selle tehnika kohta öeldud ka paatselapiline või patsulapiline (A618:75) vaip. See on tekkinud Läänemaal Kullamaa kihelkonnas Jõgisoo vallas asunud Patsu küla nime järgi, kus kootud villased ruudulised täiskoekiritehnikas tekid said tuntuks ka väljaspool kodukihelkonda.
Lõimkiriripsi kanga pind moodustub mitme värvusega lõimelõngadest, mis paiknevad nii tihedalt üksteise kõrval, et koelõng jääb nende varju. Toimselaadiline lõimkiririps (168) tekib muutes niietust ja tallamist selliselt, et ripsijooned kulgevad kangal rombide või siksakkidena. Selles tehnikas on kootud värvikirevaid põrandariideid.
Lõimkirikangas (2079) erineb eelmisest sellepoolest, et kangal on kaks lõime: peenem taustalõim ja jämedam kirjalõim. Kiri tekib jämedamatest kirjalõimejooksudest, mis ristlevad pikalt sidumata kanga peal ja all. Peenemad taustalõimed ristlevad koega labaselt. Selles tehnikas on kootud rahvuslikud kirivööd, mida 20. sajandi alguses rahvarõiva kandmise hääbudes õmmeldi kokku mitmesugusteks vaipadeks.
Daaladrelli puhul tekivad kirjakoelõngadest kanga pinnale iseloomulikud ruudulised ja sõõrjad motiivid. Jämedamad kirjakoelõngad ristlevad pikkade lõngajooksudena kanga peal ja kanga all ning kohati ka labaselt taustakoe vahel.
Erinevatest tehnikatest on andmebaasis veel esindatud mitmesugused labasest või toimsest sidusest tuletatud kangad. Vahvelkangas (A851:1531) on oma nimetusele vastavalt vahvli- või kärjekirjaline. Ruuduline pind kujuneb pikalt ristlevatest lõngadest ja nende vahele tekkivatest sügavikest. Mõnikord kasutati villaste kattevaipade puhul vahveltehnikat liitkangana koos labases koes pindadega. Naastulisel kangal ristlevad labasel põhjal lõimest või koest pikemad lõngajooksud. Naastud võivad paikneda üksteisega kohakuti, vaheldumisi või rühmadena, moodustades erinevaid motiive.
Laastukangas on olemuselt topeltkangas, millel on kaks lõime ja kaks kudet. Ülemine ja alumine kangas on erinevat värvi ja tavaliselt kootud labases tehnikas. Kirja kohal ülemine ja alumine kangas vahetavad kohad. Kangad asetsevad lahtiselt teineteise peal ja on seotud vaid kirja vahetuskohtades. Muster korjatakse laastu abil, seetõttu on laastukanga tehnikas võimalik kududa suuri mittegeomeetrilisi mustreid.
Žakaarkangad on kootud spetsiaalsetel žakaartelgedel. Need on suure hulga lõime-ja koelõngadega kangad, kus püütakse jäljendada gobeläänpõimele omast ornamentikat ja värvuste nüansirikkust.
Lisaks telgedel kudumisele on vaipu valmistatud ka heegeldades (nt tuniisitehnikas), varrastel kududes ja lapitehnikas.
Enamus vaipu on kaunistatud sissekootud mustrite või pinnastruktuuride abil. 19. sajandi viimasel veerandil hakati tagasihoidlikule kangale järjest enam tikkima erinevas laadis ornamente. Andmebaasis on eristatud ristpiste- ja madalpistetikand, märksõna tikand alla on liigitatud enamasti piltvaipade lihtpistetega ääristades loodud kujundid.
Tehnikate määratluses ei ole välja toodud sõbade ja vaipade erinevaid ääristusi ja kante.
Kasutatud kirjandus:
Kelpman, Mare. Kangatehnikad. Muuseumi varahoidja meelespea. Eesti muuseumiühing. Tartu, 2000.
Kelpman, Mare. Kangakudumine. Koolibri 1998.
Mälksoo, Liidia. Kangakudumine. Tallinn, Valgus, 1973.
Mälksoo, Liidia. Kangakudumise käsiraamat. Tartu, Teaduslik kirjastus, 1947.