Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu
Eesti Rahva Muuseumi asutamisele 1909. aastal järgnes vanavara suurkogumine kõikides Eesti kihelkondades. Toimkonda juhtis tuntud kunstnik Kristjan Raud ja selles osales hulk kunstiinimesi, kelle kogutu seas jääb silma palju kaunist rahvakunsti, sh vaipu. Enam kui saja aasta jooksul on vaibakogu täienenud nii annetuste kui ka ostude teel. Vaipu on kogutud välitöödel, saadud kollektsioonidena ja kingitustena.
ERMi algusaastatel vastu võetud esemed (1-20 000) on järjest numereeritud. 1920. aastate alguses hakati esemekogu rahvateaduslikest printsiipidest lähtuvalt süstematiseerima etnilise printsiibi järgi, mitte esemeliigiti nagu mõnes teises muuseumis. Seega ei moodusta ka vaibakogu ühte eraldiseisvat üksust, ka vaibad kuuluvad erinevate kultuuride kogudesse, mille eristamiseks on kogunumbri ja esemenumbri ees suur täht:
A - eesti ala etnograafilised esemed
B - soomeugri etnograafilised esemed
C - võõrrahvaste kogu
D - kultuurilooline kogu
Jälgides tähistust, leiab lisaks eesti ja soomeugri rahvaste vaibaloomingule ERMi kogudest ka naaberrahvaste ning eksootilistest maadest pärit vaipu.
Ilusa asja teeb veelgi huvitavamaks tema lugu. Kui väärtuslikud, mitmekesised ja huvitavad on kirja pandud andmed ja legend, sõltub nii kinkija/müüja mäletamisest kui ka koguja oskusest küsimusi esitada.
Mõnel puhul pole aga eseme kohta kahjuks midagi teada - andmeid on kaduma läinud nii sõja, kolimiste kui ka asjade ühelt asutuselt teisele üleandmise käigus. Väheste või sootuks päritoluandmeteta vaipu on hulgaliselt kolmes suures käest kätte liikunud kogus: A 426 :1- 4242 Eesti Kunstimuuseumi poolt 1936. aastal Eesti Rahva Muuseumi deponeeritud kogu etnograafilisi asju. A 446:1-1524 Haridusministeeriumi poolt 1937. aastal Eesti Rahva Muuseumi deponeeritud ajaloolase A. Põrga kogu ja A 509: 1 - 7256 Riikliku Kunstimuuseumi poolt Riiklikule Etnograafiamuuseumile 1941. aastal üle antud kogu etnograafilisi esemeid.
ERMis on andmeid eseme päritolu, tegija, kasutamise ja saamise kohta võimalik leida peakataloogist, nüüd juba ka järjest täienevas muuseumide digitaalsest infosüsteemist MuIS. Asjakohast taustinformatsiooni leidub hulgaliselt ka muuseumi arhiivides (EA – etnograafiline arhiiv, KV – korrespondentide vastuste arhiiv ja TA – topograafiline arhiiv, kus säilitatakse kogumismatkade päevikuid) aga ka foto- ja joonistekogus ning filmitud materjalidena.
Vaibakogu avalikus andmebaasis on esitatud ERMi vaibakogu kõik kuni 2010. aastani kogutud vaibad: peakataloogist on muutmata kujul üle kantud nimetus(ed), päritoluandmed ja legend, täpsustatud (või veel täpsustamisel) on tehnikad ja materjal. Peakataloogi paiguti väga pikkade esemekirjelduste esitamist ei pidanud me otstarbekaks, vastava info saab vaipade detailvaateid suurendades.
Tänu andmebaasile on võimalik lihtsal moel saada ülevaade rahvakunstivaipade variantiderohkusest, sest olemas on ka suur hulk vaibakatkeid ning auklikuks kasutatud närusid, mis uurija jaoks on mõnikord osutunud tõeliseks rariteediks, millest aga enamikku seni kordagi eksponeeritud ei ole. Üllatavalt arvukalt leidub ERMi kogudes ka professionaalsete tekstiilikunstnike töid.
Võrreldes mitmete muude loomevaldkondadega on vaibakunst pävinud päris palju uurijate tähelepanu. Loodetavasti innustab 3000 objektiga detailset süvenemist võimaldav andmebaas veelgi põhjalikumalt ja ülevaatlikumalt analüüsima vaipade kompositsiooni, värvilahendusi ja värvieelistusi, tegema järeldusi erinevates piirkondades tüüpiliseks kujunenud laadi ja andeka meistri loomingu mõjutuste vahekorra ning erinevate ajastute moemuutuste üle. Tehnikate täpsustamine, nende kasutusele võtmise aeg ja vaipade tüpoloogiate määratlemine võiks saada lähiaastate uurimisteemadeks.