Materjal


Kuni 20. sajandini valmistati Eestis vaipu enamasti kodus kedratud villasest ja linasest lõngast: ühtlane ja vastupidav linane oli lõimeks, koeks kasutati tavaliselt kahekordseks korrutatud villast, jämedamat linast või takust lõnga. Villaveskis kedratud ühtlast ja peenikest materjali kasutati Viljandimaal vähesel määral juba 19. sajandil. Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel läks moodi vaipade tikkimine, siis eelistati võimaluse korral ikka ühtlast poe- ehk vabrikulõnga.

 

Puuvillane materjal tuli üldiselt kasutusele 20. sajandi alguspoolel eelkõige lõimena ja tikkimismaterjalina. Pärast esimest ilmasõda moodi läinud seinavaibad ehk seinalinikud olid linasele või puuvillasele vabrikukangale mulineede või pärllõngadega tikitud mustrid või pildid.

 

Sünteetilisi materjale hakati kasutama valdavalt 20. sajandi teisel poolel: sünteetilised või poolsünteetilised lõngad, „kunstsiid“, heinapallinöör. Muu materjal, nagu siid, nahk, õlg, kõrkjad, spoon, polüetüleenkile jt esinevad suhteliselt harva.