A560:32

"Vaip (sängitekk, algkujult vankritekk) mustade, punaste heegeldatud ja tikitud laidadest, ümbritsetud rohelise heegeldatud osaga ja ääristatud punase villase pitsiga. Vaip on tehtud Kodavere khk. Kavastu vallas Koosa külas Tohlu talus. Tegija peretütar Elisabeth Sangernebo, sünd 1864 a. Tekiks vajalik materjal on omalamba villad, kraasitud, kedratud ja värvitud kodus. Elisabeth oli olnud 16 aastane, kui oli heegeldanud ja väljaõmmelnud kolm istmetekki (vankritekki), igale õele kaasavaraks 1 tekk. Inspiratsiooni tekkide kudumiseks oli aga Elisabeth saanud oma emalt Kadrilt, kelle sünnikohas olla sarnaseid tekke olnud. 1860-date aastate paiku oli Hallistest pärinev Märt Sangernebo ostnud Kavastu mõisale kuuluvast Koosa küla maadest omale Tohlu talu. Talu sai poeg Juhanile, kes tõi omale naise Kadri Siil'i ka Hallistest. Üldiselt 1860-ndate aastate ümber saabus Kavastu valda hulgaliselt mulke, nii Koosa kui Kõnnu külla, Viira nukka ja Meomaale (viimane nimi olla saadud koha ostnud mulgi ütluse järgi "me oma"). Mõis siiski kogu maad Koosa külas ära ei müünud. Jäi järele nn "Truiu linna" maad. Truiu linnas olid väikesed 5/6 vakamaalised kohakesed, kes tasusid mõisale renti veel 1910 aastal päevade tegemisega põllutööde hooajal. Tekkide tegemise ajal käinud kogu küla tüdrukud neid vaatamas ja kui tekid valmis saanud, siis öelnud Elisabeth, et kellelgi terves vallas ei ole niisuguseid ilusaid vankritekke, kui Tohlu tüdrukutel." Tartlastel olid olnud vankritekkideks harilikud triibulised tekid ja harva kirikutekkideks kas ühevärvilisele (mustale, punasele, sinisele) või samades värvides villase riide laidadest koosnevale tekile tikitud mitmevärviliste villaste omakedratud või poelõngadega (loodilõng) lillkiri, lillekimpudega igal nurgal. Istumiseks nii vankril kui reel kasutati Koosa küla taludes alati heinu täistopitud märssi (kärssi). Teekäimisel söödeti hobust märsist, mis riputati aisa otsa. Märss tehti filee tehnikas, suurte silmadega, umbes poole cm jämedusest omatehtud linasest nöörist. Käesoleva teki sai endale Elisabethi õde Amalie. Amalie abiellus aga küla rätsepaga, kel ei olnud ei hobust ega vankret, seega tekk, peale mõne korra, ei suutnud oma otstarvet täita. 1911 aastal siirdus rätsepa perekond elama Tartu, seega sattus ka tekk Tartu. Tekk oma algkujult oli nelinurkne piiratud punase villase pitsiga. Tekk seisis sarnasena kuni 1945 aastani, siis aga juba tütre Ella "kaasavarana". Ella tegi 1945 a. teki ümber vooditekiks, heegeldades juurde rohelist ja piirates sama pitsiga kolm teki külge (ühte otsa ei jätkunud pitsi). "Tekki kasutati päevatekiks." Müüdud muuseumile 350 rbl. eest 1956 a.