Otstarve

 
Talurahvakultuuris kasutusel olnud traditsiooniliste rahvakunstivaipade puhul oli esmatähtsaks ikka praktiline otstarve – nii sõiduvaibad, magamistekid kui ka kehakatted olid eelkõige külmakaitseks mõeldud soojatekid. Eestis 19. sajandi lõpukümnenditel alguse saanud suured kultuurimuutused ja linliku elulaadi kujunemine tõid kaasa kodukujunduse ja interjööris kasutatavad kattevaibad: voodi- ja päevatekid, põranda- ja seinavaibad, tugitooli ja kušetikatted. 20. sajandil ja tänapäeval on vaibakunsti oluliseks osaks vaibad, mida kasutatakse avaliku ruumi kujundamiseks. Nii rahvakunsti kui ka  professionaalse vaibakunsti puhul on aga märkimisväärne roll kommunikatiivsusel.

 

Kehakatted

Ümber õlgade ja keha mähitavad kangalaiad, millest antiikaegse Rooma suursuguste meeste tseremooniaülikonnale iseloomulik tooga on ilmselt üks tuntumaid, kuuluvad arhailiste kehakatetena paljude rahvaste ühisesse kultuuripärandisse.

 

Eestlastel on seda tüüpi lõigeteta rõivastusest tänu arheoloogilistele leiumaterjalidele andmeid teise aastatuhande algusest peale. Erilist tähelepanu on nende hulgast pälvinud rikkalikult kaunistatud villased õlakatted, mida sarnaselt teiste kattevaipadega germaanipäraselt vaipadeks ja tekkideks või soomeugrilikult sõbadeks on nimetatud. Veel 19. sajandil on  Mulgimaal kantud ümber puusade mähitud lahtisest kangalaiast vaipseelikut, millest üks rariteetne eksemplar on olemas ka ERMi kogus (1797, Halliste sõpu).

 

Nimetus „sõba“ on soome-ugri keeltes olnud kasutusel juba enne meie ajaarvamist. Eestis on see tavaliselt tähendanud õlakatet kuid saartel ka magamistekki. 18. sajandi lõpuni, kohati ka 19. sajandini on eriti Lõuna-Eesti naisterõivastuses kasutatud ühest kangalaiast (laius 70–90 cm, pikkus 200–250 cm) tumedat värvi sõbasid. (A338:3 Rõngu sõba). Kagu-Eestis kanti 19. sajandil kõrikuks nimetatud villaseid sõbalaadseid õlakatteid, mis olid enamasti valged või lambahallid (10878 Lobotka kõrik).

 

Toimseid ruudulisi kahelaidseid õlakatteid, mida kasutati valdavalt enne suurrättide moodi, on sageli nimetatud lihtsalt vaibaks või tekiks, saartel ka sõbaks või meretekiks, narmastega ruudulisi tekke ka rüiks. Enamasti olid need pruunist ja valgest või potisinisest ja valgest lõngast kootud. Rohelisest, kollasest, punasest, mustast ja valgest lõngast moodustatud ruudustikuga (A627:142) Halliste, Karksi, Tarvastu ja Paistu kihelkondade üleviskeid nimetati viielõngatekideks või naiste käetekiks ühel korral esineb kummaline nimetus „peaotsa lesk“ (733).  Kitsa levikuga ja ilmselt suhteliselt hilised olid Põhja-Viljandimaa sõbakirjatriibulised ümbervõtmisetekid, kirikutekid, käetekid või soojarätid (A694:56), mis sageli olid kokku õmmeldud kolmest kangalaiast.

 

Sõidutekid, mida hobusõidukitega reisimise ajal igas talus hulgaliselt leidus, moodustavad suure osa ka ERMi vaibakogust. Nende hulgas on saani-, vankri- ja hobusetekke, mida täpsemalt istetekiks, persealusetekiks, põlvepealsetekiks, jalgadetekiks võidi nimetada. Ene Kõresaar väidab, et sõidul kasutatud kattevaipade nimetusena domineeribki tekk. Nimetuses kajastub kas tekki kasutati istumise alla õlgede või õlekoti katteks või jalgadele ja ümber võtmiseks. Sõidust palava hobuse turjale laotati neid mitu, et seisev loom külma ei saaks.

 

Sõidutekid on tavaliselt mõõtmetelt väiksemad kui magamistekid. Tehnikate poolest näib valdavat sõbakiritriibuline lahendus. 19. sajandil järjest enam levinud keerulisemad ja aeganõudvamad naast- ja pindpõime on ilmselt rohkem kiriku- ja pulmasõiduks mõeldud tekkide tehnikaks. 19. sajandi lõpukümnenditel läks moodi.

 

Magamistekid, mida on ka asemevaibaks, vooditekiks või sängitekiks nimetatud, olid esialgu valmistatud selleks, et noorpaar esimesel ööl pulmaliste poolt uhke ja ilusa vaiba alla magama viia. Argipäeval kasutati sageli veel 19. sajandi keskpaiku ja hiljemgi takuseid palakaid, seljariideid või kasukaid. Alles  maade rentimise või päriseks ostmisel tekkinud „oma tuba oma luba“ tunne ning elu kandumine rehetoast kambritesse tõi lisaks magamistekkidele kasutusse ka dekoratiivsed päevatekid.

 

Põranda-, seina-, tugitooli- ja muud interjööris kasutatavad kattevaibad. 20. sajandil, mil kursuste, ajakirjade ja mustrilehtede vahendusel nii uue otstarbega esemed, uued tehnikad kui ka kujundus kiirelt levima hakkasid, hääbus ja taandus pikaajalistel traditsioonidel põhinev talurahva looming ning vaipade endine funktsioon võis mitmeti muutuda. Näiteks võib tuua sõidutekkide kasutamist põranda- või seinavaipadena, kulunud vaipade servadest on saanud koera küljealune.

 

Vaipade kommunikatiivsest funktsioonist on analüüsiva ja väga erinevaid aspekte esiletoova uurimuse avaldanud Ene Kõresaar (Kõresaar, 1999)

 

*Pulmade, kaasavara ja muu kombestikuga seotud vaibad, mis valmistati küll külmakaitseks, olid tähtsaks osaks kombestikus ja esile tõusis pigem maagiline kaitsefunktsioon: vaibakirjade ehk mustrite õnnemärkide hulka poetati kurja peletavaid nõiamärke.

Eestlased on arvanud, et kui unes näed magamistekki või selle valmistamist, siis on oodata pulmi. Peiukodusse saabunud pruut pidi astuma üle mahalaotatud sõba või vaiba või lambanahkse kasuka:

et kõigest halvast, mis olnud, vabaks saada

et „jälgi põle, ta ei oska tagasi minna

et oleks pereõnne, vilja- ja karjaõnne

et pruut oleks hea ja kuldse südamega

pruut ja peigmees tõstetud korraga tekile, et „neil hea kokkuelamine oleks

 

Pulmavaibad ja kaasavaratekid on sageli tõelised kunstiteosed, sest nende ilu järgi hinnati ka pruuti ennast. „See polnud üldse mingisugune pruut, kes kududa ei osanud ega viitsinud.“ Ometi telliti vaipu ka kohalikelt käsitöölistelt või teada meistritelt, kui oma peres väga head kudujat polnud. Traditsioonilise tähenduse kõrval ilmneb aga ka täiesti tänapäevaselt kõnekaid aspekte. Näiteks on nii mõnigi vaipade annetaja vanavarakogujale õhanud: „Kiriku lasila juures oli nagu vaibanäitus. Eriti jõulu ajal, kui parimad tekid saanide ja hobuste peale laiali olid laotatud.“

 

*Dekoratiiv- ja staatusvaibad nii kodus kui ka avalikus ruumis on Eestis alles 20. sajandil ulatuslikumalt levima hakanud nähtus. 20. sajand tõi Eestisse ka põlvest põlve edasiantud tehnikate ja mustrilahenduste kõrvale professionaalsete kunstnike poolt  viljeldava vaibakultuuri, kus loomingulise protsessi kandvaks osaks on idee ja kavand. Nimeka kunstniku looming ja teatav ühiskondlik-sotsiaalne taust võivad vaibale omistada kujunduselemendi või staatust näitava ja identiteeti esitava sümboleseme rolli.

 

Kunstnikuvaipade teerajajaks saab siin lugeda kindlasti Oskar Kallise 1915. aastal muinasjutuliselt rahvusromantilises võtmes vaibakavandid. Neist kuulsaima „Ussikuningas“ järgi valmis kolm vaipa, millest üks olnud Eesti Vabariigi president Konstantin Pätsi omanduses. See teadmine on 1992. aastale ERMile annetatud vaiba (A831:127) tähtsust vaatajate silmis oluliselt suurendanud. Teine silmapaistev ajastu hoiakute näide on ERMis loosungina kasutusel olnud tellimusvaip (A556:19) , mis esitas avalikus ruumis stalinlikku printsiipi „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“.

 

Kasutatud kirjandus: Kõresaar, Ene 1999. Vaip – teki muodi asi. Etnoloogiline esemeuurimus. Studia Etnologica Tartuensia 2. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool.