Nimetustest

Nimetuste „vaip“, „tekk“ ja „sõba“ tähendust ei ole ajaliselt ega piirkondlikult võimalik väga täpselt määratleda ja sageli need mõisted kattuvad. Mitte iIlmaasjata pole etnoloogiadoktor Ene Kõresaar oma raamatau pealkirjaks võtnud rahva hulgast kirjapandud selgitust „vaip - teki muodi asi“.

 

Henriku Liivimaa kroonikas on aga kirjas „vaypas quam pures“, mis tõendab sõna „vaip“ tundmist ja kasutamist siinkandis vähemalt 13. sajandist peale. Pole kindel, kas seda kasutasid ka eestlased või oli nende üleviske ja kattevaiba nimetuseks hoopis „sõba", mida veel 19. sajandil on Lõuna-Eestis kasutatud nii õlakatte kui ka vaipseeliku („sõuke“, „sõpu“) tähenduses. Tuntud on ka ütlemine „magab sõba ei maga sõbaalune“, millele on kohane lisada, et saartel nimetatakse kohati tänapäevalgi just magamistekki „sõbaks“. „Tekk“ on hilisem germaani laensõna hiljemalt 17. Sajandist, mis on otseselt seotud saksakeelse tähendusega Decke = kate, decken = katma, kaitsma. Ja kattefunktsioon on olnud peamine nii kehakatetel, sõidu- ja magamistekkidel kui ka hilisematel seina- ja põrandavaipadel või kušeti- ja tugitoolikatetel.

 

Lisanimetuse väljal paiknevad täiendavad nimetused on kirja pandud kogumisel ja täpsustavad enamasti eseme otstarvet või esitavad paikkondlikku nimetust.